Teksti allikas: Epp Ehasalu, Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Jaak Peebo 1997. Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik. Tartu: Tartu Ülikooli eesti keele õppetool, lk 25.

Raamatu viimasele, valgele lehele on käsitsi kirjutatud eestikeelseid sõnu. Need oleme VAKKi võtnud Paul Johanseni uurimuse "Eestikeelsed märkmed kahes dominiiklaste kloostri raamatus Tallinnas" põhjal (Johansen 1929). Johansen väidab, et raamat on trükitud Kölnis raamatutrükkal Johannes Koelhof vanema juures 15. sajandi lõpu paiku, täpne ilmumisaasta pole kahjuks teada. Raamatu lõpus olevad märkmed on tehtud kahe erineva käekirjaga. Üks isik on kirjutanud alamsaksa ja ladina keeles; teine, arvatavasti vanem, eesti keeles. Eestikeelseid sõnu on kokku neli: ükspäev, külvaja, ilma, õpetud ('õpetatud'). Paistab, nagu oleks kirjutaja tahtnud enesele üles märkida üksikuid sõnu jutluseks tähendamissõna üle külvajast (Matteuse ev. XIII, 3, Markuse ev. IV, 3, Luuka ev. VIII, 5). Keeleliselt kõige huvitavamaks ilminguks nende sõnade juures võiks pidada õ märkimist å-ga sõnas åppetut 'õpe(ta)tud'. Eestikeelsed märkmed on tehtud 1490. aasta paiku. (Johansen 1929: 4)

Johansen, Paul 1929. Eestikeelsed märkmed kahes dominiiklaste Kloostri raamatus Tallinnas. – Äratrükk Eesti Keelest, nr 5/6, lk 1–7.