Teksti allikas: Epp Ehasalu, Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Jaak Peebo 1997. Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik. Tartu: Tartu Ülikooli eesti keele õppetool, lk 28-29.
Teoloog Toomas Põld nimetab sama ürikut ka Kullamaa katekismuseks (Põld 1994, 1996). Kullamaa käsikirja leidis 1923. aastal Tallinna linnaarhiivis muistseid vakuraamatuid uurinud õpetlane Paul Johansen. Arhivaal "Wackenbuch von Goldenbeck" (Kullamaa vakuraamat) (TLA f. 230 n. 1 s. 972 Bm 23) on pressitud nahkköites 144-leheküljeline säilis formaadiga 20 x 14 cm, mis sisaldab alamsaksa- (osalt ladina-) keelse teksti seas hulga kohanimesid, üksikuid eestikeelseid sõnu ja käsikirja lõpus veel lehekülgedel 142–143 kolm palvet: Pater noster, Ave Maria ja Credo.
Paul Johansen toimetas leiu trükki Tallinna linnaarhiivi väljaandena. Saksakeelse analüüsi ees on eesti- ja saksakeelne saatesõna linna arhivaarilt O. Greiffenhagenilt, kes avaldab arvamust, et heatahtliku vastuvõtu korral võiks kord võimalikuks saada Kullamaa vakuraamatu täielik avaldamine, mis pole seni teoks saanud. Tänapäeva uurijate seisukohalt on eriti hinnatav, et sellesse esialgsesse publikatsiooni lisati palvete originaalidest tehtud C. Schneideri kaks õnnestunud fotot, mille põhjal on võimalik meie päevil igaühel selle haruldase, aga väga raskesti dešifreeritava tekstiga tutvuda. Originaal Tallinna linnaarhiivis vajaks nüüd juba asjatundlikku restaureerimist.
Eestikeelsed märkmed on vakuraamatusse tehtud kahe erineva käekirjaga. Üks neist kuulub Johannes Lelow'le, kes aastail 1524–1528 tegutses Kullamaa preestrina, teine arvatavasti ta järglasele Konderth Gulerthile (Põld 1996: 20). Märkmeid on tehtud kuni 1532. aastani. Eesti kiriku ajaloost on teada, et XVI sajandil hakati nõudma jumalasõna kuulutamist rahvakeeles. Nii näiteks nõudis Saare-Lääne piiskop Johannes IV Kievel (Kywel) aastal 1519 usutunnistuse küsitlemist talupoegadelt (Eesti ajalugu II, 1937: 369). Selle taustal on arusaadav niisuguste eestikeelsete palvete valmistamine tolleaegsete kirikuõpetajate poolt.
Andrus Saareste on kirjutises "400-a vanune leid Eestis" põhitähelepanu pööranud ürikus leiduva nimematerjali analüüsile ja selle põhjal eesti keele häälikulooliselt tähtsamate joonte esiletoomisele (Saareste 1923). Ta vaatluse all on nelikümmend isikunime ja sadakond kohanime. Mitmele jämedale kirjutusveale osutades arvab Saareste, et Lelow'l eesti keele oskus puudus, mistõttu ei saavat teda pidada nende tekstide tõlkijaks, vaid ümberkirjutajaks. Hiljem on A. Saareste Kullamaa käsikirja avaldanud koos A. R. Cederbergiga koostatud kogumikus "Eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a. 1524–1739", I vihk, 1927.
VAKKi oleme võtnud Kullamaa käsikirja kolme eestikeelse palve teksti ja leheküljel 25 esineva eestikeelse lause: Whamkayra nynck yotoraa Wayack monnist to[nz]ull pastust 'Vaimukaera ning jootraha vajaka mõnest Tõntsul paastust'. Oleme võrrelnud käsikirja publitseeritud tekste originaaliga ja teinud teksti tõlgendamisel mõningaid parandusi. Käsikirjas leiduvaid isiku- ja kohanimesid VAKKis ei ole.
Eesti ajalugu II. Keskaeg, Tartu, 1937.
Põld, Toomas 1994. Lelow' Kullamaa katekismusest ja selle keelest. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 174–177.
Põld, Toomas 1996. Kullamaa katekismus. Magistritöö Tartu Ülikooli usuteaduskonnas, Bielefeld–Tartu (käsikiri).
Saareste, Andrus 1923. 400-a. vanune leid Eestis. – Eesti Keel, nr 4, lk 97–104; nr 5/6 lk 136–149.
Saareste, Albert; Cederberg, Arno Rafael 1927. Eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a. 1524–1739, I vihk, Tartu.