Teksti allikas: Epp Ehasalu, Külli Habicht, Valve-Liivi Kingisepp, Jaak Peebo 1997. Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik. Tartu: Tartu Ülikooli eesti keele õppetool, lk 30-31.
Vanima säilinud eestikeelse trükise 11 katkendlikku lehte avastas 1929. aastal Eestimaa Kirjanduse Ühingu raamatukoguhoidja Helmuth Weiss ühe koguteose pruunist vasikanahast väljapressitud renessanssköite kaane täitematerjali hulgast. Teos sisaldas Wittenbergi, Strassburgi ja Kölni trükiseid aastaist 1530–1541 ja on oletatavasti köidetud 16. sajandi 40. aastail Oleviste kiriku õpetaja Gerland Gulemanni töökojas. Täitematerjalina kasutatud lehtede hulgas oli ka raamatu lõpulehekülg, millel leidus peaaegu vigastamatult trükkija nimi, koht ja aeg: Gedrucket tho Wittemberch dorch Hans Lufft / am XXV. tage des Mantes Aust. M. D. XXXV. Niisiis on esimene osaliselt säilinud eestikeelne raamat trükitud 1535. aastal Wittenbergis Hans Luffti trükikojas, kus vaid aasta varem nägi ilmavalgust usureformaator Martin Lutheri saksakeelne piiblitõlge. Haruldase leiu publitseerisid Helmuth Weiss ja Paul Johansen 1930. aastal (Weiss, Johansen 1930).
Raamatukaane täitematerjalist leitud lehed on lõpuosa umbes 120-leheküljelisest oktaavkaustas katekismusest, mis on trükitud kahes keeles: alamsaksakeelne tekst on raamatu vasakul ja eestikeelne tõlge selle kõrval paremal leheküljel. Fragmendi sisuks on katkeid teisest ja kolmandast usutunnistusest, meieisapalvest, esimesest, teisest, kolmandast, viiendast ning kuuendast palvest ja ristimise ning altari sakramendist. Teksti eestikeelses osas on ääremärkusi, mis on kas korrektuurid või keelelised variandid. Raamatu lõppu on koostaja või tõlkija paigutanud lühikese alamsaksakeelse märkuse eesti keele murrete kohta, et Eestensche Sprake ei ole igal pool ühesugune ja et Tallinnas räägitakse teisiti kui Tartus, Narvas või Viljandis. Selle mõtteavalduse põhjal on uurijad ääremärkusi tõlgendanud ka kui murdeteisendeid, mis pidid ehk raamatukesele kindlustama üldise leviku kogu Eestis.
Katekismuse autorluse tegid H. Weiss ja P. Johansen kindlaks kaudsete andmete alusel, nimelt Tallinna rae kohtuotsuste raamatu 17. juuli sissekande põhjal aastast 1537. Katekismuse koostajaks oli tolleaegne Tallinna Niguliste kiriku õpetaja magister Simon Wanradt ja tõlkijaks Tallinna Pühavaimu kiriku pastor Johann Koell (Kool, Kohl). Varsti pärast katekismuse Tallinna jõudmist pandi see rae poolt keelu alla, põhjusena tuuakse "mitte just väheste vigade" esinemist. Tõenäoliselt ei olnud need keelevead, vaid sisulist laadi kõrvalekaldumised Lutheri katekismusest (Weiss, Johansen 1935, 1956).
Katekismuse trükkimise käigule ja selle väga suurele trükiarvule – 1500 eksemplari – heidavad valgust soome ajaloolase Gunnar Mickwitzi uurimused (Mickwitz 1936, 1938).
Wanradti-Koelli katekismuse keelt on analüüsinud J. Mägiste (1930a, 1930b) ja A. Saareste (1930), kes väärtustab seda kui meie kirjakeele kujunemisloo olulist allikat ning eesti kõnekeele arenemise tunnistajat enne aastat 1600. Ta võrdleb 1535. aasta katekismuse keelt muu vanema kirjakeelega ja leiab ühisjooni, mis kõnelevad juba XVI sajandi esimesel poolel eksisteerivast kirjakeele teatavast traditsioonist, arvatavasti ainult käsikirjades (Saareste 1930: 24).
Julius Mägiste vaatleb seda erakordselt tähtsat leidu keeleajaloolisest aspektist, märkab selles possessiivsufiksite võimalikku esinemist (Synu tachtmas sundküt 'Sinu tahtmine sündigu' vrd sm tahtomasi) jm (Mägiste 1970: 59). Katekismuse keele murdepõhjaks peab ta mingit Loode-Eesti, praeguste saarte, Läänemaa ja läänepoolse Harjumaa keelele vastavat murret oma vanemas ja segunematumas arenemisjärgus. P. Johanseni poolt esiletoodud lõunaeestilisi murdeelemente eitab ta kategooriliselt (Mägiste 1970: 62).
VAKKi on Wanradti-Koelli katekismuse tekst sisestatud H. Weissi ja P. Johanseni 1935. a ilmunud väljaande põhjal, kusjuures rekonstruktsioonid on nurksulgudes, ka ääremärkused on eraldi esile tõstetud. Rekonstruktsioonid pärinevad P. Johansenilt, kes nende suhtes sai nõu ka J. Mägistelt (Mägiste 1935: 14). P. Johanseni rekonstruktsioone ja tõlgendusi parandas küll A. Saareste (Saareste, Cederberg 1927–1931: 353–358), kuid 1935. a väljaandes neid arvesse võetud ei ole.
Mickwitz, Gunnar 1936. Uusi andmeid eesti vanima raamatu ajaloo kohta. – Ajalooline ajakiri XV, lk 62–65.
Mickwitz, Gunnar 1938. Johann Seelhorst und der Druck des ältesten estnischen Buches. – Beiträge z. Kunde Estlands XXI, S. 1–8.
Mägiste, Julius 1930a. Vanim eestikeelne trükkteos aastast 1535. – Eesti Kirjandus, XXIV, lk 484–490.
Mägiste, Julius 1930b. Vanhin vironkielinen painotuode (vuodelta 1535). – Virittäjä, s. 427–434.
Mägiste, Julius 1935. 400-aastane eesti raamat. – Eesti Keel, lk 192–195.
Mägiste, Julius 1970. Vanhan kirjaviron kysymyksiä, Helsinki.
Saareste, Albert; Cederberg, Arno Rafael 1929–1931. Eesti kirjakeele vanemaid mälestisi a. 1524–1739 II vihk, Tartu.
Saareste, Andrus 1930. Wanradt-Kõlli katekismuse keelest. – Äratrükk Eesti Keelest, nr 4–5, lk 1–24.
Weiss, Helmuth; Johansen, Paul 1930. Bruchstücke eines niederdeutsch-estnischen Katechismus vom Jahre 1535. – Beiträge zur Kunde Estlands XV, Nr. 4, S. 95–133.
Weiss, Helmuth; Johansen, Paul 1935. 400-aastane eesti raamat. Wanradt-Koell'i katekismus 1535. aastast, Tallinn.
Weiss, Helmuth; Johansen, Paul 1956. Esimene eesti raamat anno 1535. Wanradt-Koell'i katekismus 1535. aastal, New York.