Esimene kirjalik allikas, milles on kirjeldatud Eesti murdeliigendust on ühtlasi vanim eesti keelt sisaldav trükis Wanradti-Koelli katekismus 1535. aastast. Selle viimasel lünklikul ja paljuski rekonstrueeritud leheküljel on lühike saksakeelne kommentaar, et Tartus, Tallinnas, Narvas ja Viljandis räägitakse teisiti. Kõige õigemat keelt räägitakse aga hoopis Laiusel. (Weiss, Johansen 1930: 134) Teksti keelt analüüsinud Andrus Saareste on seda pidanud üldiselt idamurdeliseks, täpsemini Alutaguse murret esindavaks, küll aga mitte kitsalt Laiuse piirkonnale omaseks (Saareste 1930: 80). Seevastu peab Julius Mägiste katekismuse keelt hoopis loode-eestiliseks murdeks (Mägiste 1970: 62). Saareste on rõhutanud katekismuse kirjakeele sarnasust teiste vanemate allikate, nagu Kullamaa vakuraamat, Mülleri jutlused ja Stahli teosed, kuigi eeskujuks see olla ei saanud (kuna katekismuse trükk hävitati). Saareste oletab siiski kirjakeele teatava traditsiooni olemasolu, mis eeldatavasti levis vaid käsikirjade kaudu. (Saareste 1930: 94)

Simon Wanradt oli pärit Saksamaalt, Klevest, õppis Wittenbergis ning oli vaimulik nii Tartus kui ka Tallinnas. Väidetavalt resideerus ta vähemalt 1538. aastal ka Läänemaal Tolli mõisas, seejärel Viljandis ning 1540. aastatel Paides ja Lemsalus. (Weiss, Johansen 1930: 99). Johann Koellil võis samuti olla sidemeid (või juuri) Viljandimaal, oletab Saareste, kuna tema perekonnanimi variant (Köll) on seal laialt levinud (Saareste 1930: 73). Koell oli 1520. aastatel Olevistes mitte-saksa (sks undeutcher) jutlustaja ning hiljem Püha Vaimu koguduse vaimulik (Weiss, Johansen 1930: 100). Niisiis on põhjust oletada, et vähemalt Wanradtil oli isiklik kogemus ja kokkupuude erinevate piirkondade keelekujudega. Kindlamini saab seda väita Tartu, Tallinna ja Viljandi puhul. Võimalik, et emb-kumb või mõlemad elasid-reisisid Narvas ja Ida-Eestis. Niisamuti võisid autorid olla teadlikud Narva lähistel kõneldavast keelest kelleltki kuuldu põhjal. Kui jääda Saareste sõnade juurde, et katekismuse keel on idamurdeline ja just alutaguselik, siis tähendaks see lähemat ja pikemat kokkupuudet sealse piirkonnaga. Sel juhul oleks arusaadavgi Laiuse nimetamine keeleideaaliks, kuna see jääb osaliselt idamurde alla.

Keelevarieerumine on liigendatud valdavalt linnade järgi. Kihelkonna või asula täpsusega on nimetatud koht, mis on liigenduses olulisema (võib-olla ka isiklikuma) tähtsusega. Linnad kui haldusvõimu, kaubanduse, trükikunsti ja religioossed keskused esindavad teatavat piirkonda, hallates ümbritsevaid alasid (sama analoogiat võib näha muudegi haldusüksuste nimetamise puhul, nagu Tartu ja Tartumaa). Valdavalt ei elanud linnades eestlased, kelle keelt on tegelikult kirjeldatud, mistõttu võib tunduda kummastav selline liigendusvalik. Ilmselt on linnade järgi liigendada ka lihtsalt mugav: arvestades seda, kui lühike osa katekismusest on pühendatud keelekirjeldusele, ei püüagi see täita hõlmava ülevaate staatust. Täpsemaid murrete ulatusi teadmata ja toetudes (oletatavasti) peamiselt oma mittesüstemaatilistele tähelepanekutele on linnade järgi nimetamine täitnud oma funktsiooni: murrete paiknemine on tähistatud ja loodud piirkondlik eristus murrete vahel. Katekismuses pole kirjeldatud, mis suhtes nende linnade keelekujud omavahel on. Siiski on juba sellestki näha mitmeid peamisi Eesti murdepiirkondi, mida hilisemad süstemaatilisemad keeleuurimused on kinnitanud.

Weiss, H.; Johansen, P. 1935. 400-aastane eesti raamat. Tallinn: "Polügraaf".