Arvamusi ja kirjeldusi eesti keele liigitamise kohta leiab ajalookirjandusestki. Nii on näiteks 1695. aastal kirjutanud murretest Christian Kelch teoses "Liefländische Historia". Kelch õppis Frankfurdis ajalugu ja Rostockis teoloogiat. Hiljem töötas ta mitmel pool Eesti- ja Liivimaal koduõpetaja ja vaimulikuna. (Napiersky, von Recke 1829: 419) Kelch arvas, et eesti ja soome keel jagavad (osalt) sõnavara, mistõttu on arvatavasti nad ühist algupära. Küll aga ei nimetanud ta neid murreteks. Samasuguses suhtes on tema teoses eesti ja liivi keel. Liivlasi peab Kelch üheks endiseks Eesti rahva osaks. Huvitaval kombel on näha samasuguseid ideid ja tõlgendusi hilisemates ajalookirjutistes. Sellised üldteaduslikest huvidest kantud teosed näitlikustavad hästi teaduste teket toona ning kuidas erinevate eesmärkidega tekstid (nt kas dokumenteerida keelt või ajalugu) täiendasid üksteist teemade, näidete ja arutlustega. Nagu hiljem näha, on sellisel keeleteadmiste vahetamisele iseloomulik kumuleeruda ülevaatlikumatesse teostesse.

Siim Antso

Napiersky, Karl Eduard Johann Friedrich von Recke 1829. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. Bearb. von J.F. v. Recke und K.E. Napiersky. Zweyter Band. Steffenhagen.