Friedrich Wilhelm Willmann sündis 13. juunil 1746 Kuramaal Liepaja lähedal kroonuarhitekti pojana. Tema lapsepõlv möödus Riias. 1766-1769 õppis Willmann Göttingenis ja Königsbergis teoloogiat. 1772 sai ta tööd Saaremaal Karja abipastorina, kahe aasta pärast juba pastorina. 1782. aastal ilmus tema peateos "Juttud ja Teggud", sellele järgnes 1793. aastal kombeõpik "Ellamisse-Juhhataja". 1802. aastal loobus Willmann pastoritegevusest ja elas algul Kuressaares, hiljem jälle Karjas, kus ta suri 1. veebruaril 1819.

"Juttud ja teggud" sisaldab vaheldumisi valme (54) ja jutte (35), kokku 89 pala, mida on eestikeelses eessõnas soovitatud talurahvale lõbuks ning õpetuseks. Juttudele järgneb 124 mõistatust, mis on pärit A. Thor Helle grammatikast "Kurtzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache" (1732). Helle grammatikast on Willmann võtnud ka mitmed vanasõnad, mida ta on kasutanud valmidele ja juttudele lisatud õpetustes. Raamatu viimasesse osasse on paigutatud mesilastepidamise ja loomaravitsemise õpetused.

"Juttud ja teggud" anti taas välja 1975. aastal, varustatuna Aarne Vinkeli põhjaliku järelsõnaga.

Raamatu faksiimile on allalaetav TÜ digikogust EEVA