Ingerimaal sündinud Rootsi päritolu Thomas Hjärne järgib oma tesoses "Ehst-, Liv- und Lettländische Geschichte" 1794 juba varem alguse saanud ajalookirjutiste traditsiooni, kus eestlasi ja soomlasi arvatakse olevat üht algupära. Hjärne aga ütleb, et eesti ja soome keele vahel on vaid murdeerinevused. Hjärne käsitlus on erandlik, kuna see ei sea eesti ja soome keelt sõltuvussuhtesse: mõlema vahel on murdeerinevused, ent pole öeldud, et üks on teise murre ehk ühe kategooria olemasolu (murre) ei sõltu teisest, ülemmõistest (keel). Hjärne nimetab kohalikku, Eesti- ja Liivimaal kõneldavat keelt eba- või mitte-saksaks (sks undeutsch). Terminil eba- või mitte-saksa on suur sotsiolingvistiline ja keelepoliitiline kaal. Selle alla ei kuulu ükski suure riigi või valitsejate keel. Sellega on tähistatud vaid kohalik madalam ja funktsioonide poolest piiratum keelekuju. Seega on veelgi üks tasand: eliidi keel, mis on justkui rohkem keel, ja alamate keel, mis on mitte-eliidi keel, väärimata sama keele staatust.

Siim Antso