Gustav Heinrich Schüdlöffel (13. oktoober 1798 / 2. oktoober 1798 Jõelähtme – 20. detsember 1859 / 08. detsember 1859 Tallinn) oli baltisaksa vaimulik ja eesti kirjamees 19. sajandil. Pärast õpinguid Tallinna toomkoolis asus ta õppima Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Sellega sai alguse Schüdlöffeli vaimulik teekond. Ta rändas ringi Rootsis, oli koduõpetaja, Tallinna Toomkooli inspektor, pastor Jõelähtme Püha Neitsi Maarja koguduses. Elu viimasel aastakümnel sai ta Ida-Harju praostiks.

Schüdlöffel oli üks oma aja juhtivaid estofiile. Ta käsitles eesti mütoloogiat ning kirjutas artikleid Kalevipoja-muistenditest, mida oli rahvasuust kuulnud. Ta mugandas saksa keelest rahvavalgustuslikke jutte ja koostas kalendreid.

Schüdlöffel oli Eestimaa Kirjanduse Ühingu asutajaliige (1842).

Üks tema tuntuim teos on aastal 1844 ilmunud vaimuliku sisuga raamat „Tomas Westen, Lapo rahwa uso ärataja Norra maal“, mis jutustab misjonitest ja usulisest ärkamisest Norras. See oli esimene Eduard Ahrensi soovitatud uues kirjaviisis trükiteos.

Raamat on loetav ka internetis: https://utlib.ut.ee/eeva/index.php?lang=et&do=tekst&tid=2912

Eesti rahvusbibliograafia. https://erb.nlib.ee/?kid=16337499

L. Aarma 2007. Põhja-Eesti vaimulike lühielulood 1525–1885. Tallinn: [G. ja T. Aarma Maja OÜ].

Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu EEVA: https://utlib.ut.ee/eeva/index.php?lang=et&do=autor&aid=124